Paraspordiala kergejõustiku tutvustus
Kergejõustik on eeskätt individuaalspordi liik, mis koondab endas ligikaudu 30 spordiala, mida varem jagati jooksuladeks (sprindid, kesk- ja pikamaajooksud) ning väljakualadeks (hüppe- ja heitealad). Kergejõustikuga tegeleti algelisel kujul Egiptuses juba rohkem kui 4000 aastat tagasi ning esimesena harrastasid seda süstemaatiliselt Kreetalased umbes 1500 eKr, neile järgnesid Ahhaia kreeklased. Sõna „atleet“ tuleneb kreeka sõnast athlos, mis tähendab võistlust ja sõna „staadion“ tuleneb stadion’ist, vanast Kreeka pikkusmõõdust, mis vastas umbes 180meetrile. Nüüdisaegsele kergejõustikule pandi alus Inglismaal, kus see arenes 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse paiku peamiselt jooksu- ja kõndimisevõistlustena. Esimesed professionaalsed võistlused ja mõõduvõtmised toimusid 19. sajandi hakul. Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolide vaheliste võistlustega tehti algust 1860. a paiku ning esimesed ametlikud Briti meistrivõistlused peeti 1866. Seejärjel levis kergejõustik Ameerika Ühendriikidesse ja Mandri- Euroopasse. Esimestel nüüdisolümpiamängudel 1896. aastal võetigi mõõtu peamiselt kergejõustikus.
Kergejõustik on olnud paraolümpiamängude kavas alates 1960. aastast ning meelitab alati kohale suurima arvu pealtvaatajaid. See ala pakub rohkelt erinevaid võistlusalasid ning on avatud erinevate puuetega mees- ja naissportlastele.
Sportlased võistlevad igal alal klassides, mis neile on määratud klassifikatsiooni käigus. Osad võistlevad ratastoolides ning osad proteesidega, nägemispuudega sportlast abistab nägijast abiline. Kergejõustikku juhivad IPC ja IPC Kergejõustiku Tehniline Komitee (the IPC Athletics Sports Technical Committee).