Trekisõit

Jalgrataste tehnoloogiline areng ja populaarsus 19. sajandi lõpul andis võistluste korraldajatele mõtte tuua tegevus publikule lähemale. Idee panna jalgratturid võistlema suletud ringil leidis esimest korda rakendust 1868. a, kui Saint-Cloud’s (Prantsusmaal) toimus esimene trekisõit. Esimesed puust velotrekid valmisid Prantsusmaal Pariisis, Saksamaal Kölnis ja Ameerika Ühendriikides. Esialgu toimusid võistlused 1, 5 ja 10 km distantsidel, kuid peagi lisandusid neile vastupidavusvõistlused, mis kestsid katkestuseta 12 või 24 tundi. 1878. a mõeldi Inglismaal välja uus proovikivi: kuue päeva võistlus, mille vältel ratturid väntasid pedaale kuus päeva, peatudes vaid põgusaks puhkuseks. Umbes samal kujunesid trekisõidus välja oma kindlad sprindi – ja vastupidavusdistantsid, millest mõned on olümpiamängude kavas juba a-st 1896: sprint ja 1 km sõit. Uued alad, nagu punktisõit ja jälitussõit, lisandusid traditsioonilistele aladele. Trekisõit muutus erakordselt populaarseks Jaapanis, kus kihlveod muutusid liidrisõidus tavaliseks.. Naiste trekisõit on olümpiamängude kavas alates 1988. a-st.

Võistluskorraldus

Kuigi Trekisõit iseloom sõltub võistlustest – kas jõuda vastasele järele või kogeda maksimaalselt punkte -, on võistleja eesmärk ikka üks: sõita teatud distantsil oma rivaalidest kiiremini. Olenevalt võistlusest peab rattur lootma kas oma sprindivõimele (saavutada võimalikult ruttu maksimaalne kiirusja seda võimalikult kaua hoidma) või siis vastupidiselt (hoida teatud distantsi ja ühtlast tempot). Sageli pannakse trekisõidus vastamisi kaks võistlejat ning määravaks osutub taktika ja tehnika. Ajasõidus langeb stopper kinni hetkel, kui esimese võistleja esiratas jõuab ületada finišijoone.

Trekk

Alates jaanuarist 2000 on kasutusel kolm standardset trekipikkust: 250 m (lühikerada), 333,3 m ja 400 m (pikad rajad). Trekkide laius on 7 -9 m.

Võistluskorraldus olümpiamängudel

Trekisõidud on jagatud kahte rühma: sprindi- ja vastupidavusaladeks. Sprindivõistlused toimuvad distantsidel 500 m- 2 km. Vastupidavusvõistlustel on distantsi pikkus 2-60 km.

Vastupidavusalad

Individuaalne jälitussõit

Kaks võistlejat sõidavad võidu, alustades treki vastassirge keskelt ja sõites 4 km (mehed) või 3 km (naised). Eesmärk on vastane kätte saada. Võistleja, kes läbib raja kiiremini, on võistluse võitnud. Tähtis on ajastuis, sujuv ja korrapärane väntamine ning ülim keskendumine rütmile. See ala on meeste maailmameistrivõistluste kavas alates 1939. a ja naiste maailmameistrivõistlustel alates 1958.

Meeskondlik jälitussõit

Sel ainult meeste alal on samad reeglid mis individuaalses jälitussõidus, kuid võistlus toimub kahe meeskonna vahel, kummaski neli võistlejat. Meeskond, kes läbib 4 km kiiremini, on võitnud. Lõplik aeg võetakse hetkel, kui kolmas võistleja on ületanud finišijoone. Meeskondlik jälitussõit on maailmameistrivõistluste kavas alates1962. a-st.

Meeskonlik sprint

Uuel ja vaatemängulisel alal on kaks kolmeest võistlejast koosnevat meeskond, kes sõidavad kolm ringi. Meeskonnaliikmed võtavad stardikohad sisse jälitussõidu joonte taga Iga võistleja peab ühe ringi oma meeskonda vedama. Kell kukub siis, kui kolmas võistleja on ületanud kolmandal ringil lõpujoone. Esimene vedaja on tavaliselt sprinter, kes peab tempokalt kiiruse üles viima, kuid ei pea seda pikalt hoidma. Viimase ringi vedaja peab olema hea vastupidavusega ja kiire, et viimasel ringil kiirust hoida.

Punktisõit

See individuaaldistants võeti maailmameistrivõistluste kavva 1980. a; meeste distants on 40 km, naistel 25 km. Võistlejad võistlevad samaaegselt. Punkte saab vahefinišitest, mis toimuvad 250-meetrisel rajal iga 10. ringi ajal või pikemal rajal umbes iga 2 km järel. Võistleja, kes on kogunud kõige rohkem punkte, on võistluse võitnud. Kui võistlejatel on ühepalju punkte, otsustab võistluse viimane finiš.

Madisoni (paar-) sõit

Kui üks võistleja lõpetab oma ringi, võtab ta paariline järjel üle treki kõrgeimast või madalaimast kohast. Eesmärk on lõpetada distants esimesena ja koguda võimalikult palju punkte. Punkte teenitakse teatud distantside vahefinišites ja need saavad otsustavaks, juhul kui kahel meeskonnal on võrdselt ringe. Madisioni sõit on maailmameistrivõistluste kavas alates 1995. a-st.

Sprindid

Temposõit

Võistleja on üksi trekil ja ootab stardijoone taga. Stardipaugu kõlades hakkab ta sõitma ja püüab distantsi läbida võimalikult kiiresti. See on puhas sprint, kus pole strateegial mingit tähtsust. Meeste sprindidistants on 1000 m, naistel 500 m. See individuaalnesõit on maailmameistrivõistluste kavas alates 1966. a-st (naiste 500 m lisandus 1995).

200 m lendstart

See lühike kolmeringine sõit, kus aega mõõdetakse ainult viimased 200 meetrit. 200 meetrit enne finišit asub joon, mis on stopperil märguandeks. Võistlus käib kahe sprinteri vahel, kes alustavad ühelt joonelt. See, kes loosiga kaotab, veab esimest ringi. Teise ringi ajal püüab kumbki võistleja teist ette ajada, sõites aeglaselt, peatub ja manööverdades. Kui algab lõpuspurt, on tagumisel sõitjal eelis. Eesoleval sõitjal on raskem, kuna ta ei näe tagant tulijat enne, kui see on temaga kohakuti. Võitja on see, kes on võitnud kolmest sõidust kaks. See sprint on maailmameistrivõistluste kavas alates 1895. a-st (esimest korda) ja naiste maailmameistrivõistluste kavas alates 1958. a-st.

Keirin (liidrisõit)

Liidrisõit sai alguse Jaapanis 1848. a. Viis kuni seitse jalgratturit võistlevad kahekilomeetrisel distantsil, alustades jälitussõidu joonelt. Pärast stardipauku püüavad võistlejad haarata endale koha juba liikuva kerge motoratta järel. Mootorratas tõstab järk -järgult kiirust, dikteeris sõidu tempot. Pärast kindla arvu ringide läbimist lahkub mootorraas trekilt kiirusega 5o km/h (mehed) ja naised 45 km/h (naised). Seejärel sprindivad võistlejad finišijooneni. Need sprindid nõuavad tugevust, julgust ja agressiivsust , võistlejad ei kohku tagasi ka üksteist küünarnukkidega nügimast. Võistluse tingimused ja suur kiirus (õule 60 km/h) toovad tihti kaasa tõsiseid vigastusi. Rangemate keirini vorm (ilma nügimise ja vahele trügimiseta) on ka alates 1980. a-st meistrivõistluste kavas.

Vahetuste tehnika

Kuuepäevase trekisõidu või Madisoni sõidu ajal sõidavad ühe meeskonna võistlejad vaheldumisi. Vahetuse meetod on vaatemänguline ja nõuab palju harjutamist, et jõuda täiuseni. Sõitu alustav võistleja kiirendab, kui meeskonnakaaslane hakkab temani jõudma. Kui nad on kõrvuti, siis lõpetav sõna otseses mõttes tõmbab enda kaaslase rajale. Et vahetus lõpule viia, haarab lõpetav rattur paarilise rattast ja lükkab paarilise omaenda hoogu kasutades edasi. Ta võib haarata võistkonnakaaslasel ka käest ja nii teada omaenda hooga edasi lükata.

Tuules sõitmine

Nii trekil kui ka maanteel on üks peamisi jalgrattasõidu taktikaid eessõitja tuules sõitmine. Jälitaja jääb eessõitja taha, mõne sentimeetri kaugusele tolle tagarattast. Vedaja tekitab enda järele väiksema tuuletakistusega raja, võimaldades tagumisel jalgratturil väiksema jõupingutusega edasi sõita. Seda meetodit kasutades moodustavad koos sõitvad jalgratturid kolonni. Igaüks sõidab kordamööda ees, mis nõuab suuremat pingutust, ja veab teisi järjel, andes neile võimaluse puhata. See tehnika lubab väikesearvulisel ratturite rühmal hoida juhtpositsioonisuurema grupi ees.

Varustus

Võrreldes maanteesõidurattaga on trekiratas väga lihtne, ilma keerulise piduri- või käiguvahetussüsteemita. Sel on ainult üks käik . Olenevalt trekisõidust varieerub ka varustus.

„Sport: Täielik illustreeritud käsiraamat“

Facebook

Facebook Pagelike Widget

Social Slider


Warning: Undefined array key "feed_id" in /data05/virt9313/domeenid/www.endre.pri.ee/achilleus/jalgrattasoit/wp-content/plugins/instagram-slider-widget/components/instagram/includes/class-instagram-widget.php on line 171
No feed